Kodune kõne

“Lugeda vene kirjanduse peamisi teoseid — tähendaks vaadata oma biograafiat uuesti. Elukogemus on kogunenud koos lugemisega ja tänu sellele… Me kasvame koos raamatutega — need kasvavad meis. Ja kui? ajal tuleb aeg mässuks lapsepõlves juurdunud klassika suhtumise vastu”, — kirjutasid Peeter Vail ja Aleksander Genis oma “Koduse kõne” esimeses väljaandes. Autorid, kes olid emigreerunud Eestist, lõid võõrsil raamatu, mis sai peagi tõeliseks, ehkki veidi naljakaks, monumentideks Nõukogude kooli kirjanduse õpikutele. Me ei ole veel unustanud, kuidas need õpikud igaveseks matnud koolinoorte lugemishuvi, süstides neisse püha vastumeelsust vene klassika vastu. “Koduse kõne” autorid püüdsid taas äratada ebaõnnelikes lastes (ja nende vanemates) huvi oma kodumaa kauni sõnaga. Tundub, et katse oli täielikult edukas. Vailla ja Genise vaimukas ja köitev “antiõpik” on juba mitu aastat aidanud lõpetajatel ja sisseastujatel vene kirjanduse eksameid sooritada.