Oma uut raamatut on Liudmila Ulickaja nimetanud üsna provokatiivselt – mitteilukirjandus. Ja see on osaliselt petlik, sest nii stsenaariumid, isiklikud päevikud, mälestused kui ka näidendid loetakse kui ühtset jutustust, mille teema on – elu kui teater. Paberil, lahutamatu kirjaniku ametist. „Reaalsus...
libiseb käest. Kõik teravamalt tuntakse piiri ning äkki avastame, kui olulised on isikliku mineviku detailid, kui palju on antud – nii rõõme kui ka kannatusi ja teadmisi. Suur elu teater, kus peamine, mis jääb, on tekst. Ma tegelen tekstidega. Mis neist on oluliselt, ja mis mitte, näitab aeg“. Liudmila Ulickaja
Oma uut raamatut on Liudmila Ulickaja nimetanud üsna provokatiivselt – mitteilukirjandus. Ja see on osaliselt petlik, sest nii stsenaariumid, isiklikud päevikud, mälestused kui ka näidendid loetakse kui ühtset jutustust, mille teema on – elu kui teater. Paberil, lahutamatu kirjaniku ametist. „Reaalsus libiseb käest. Kõik teravamalt tuntakse piiri ning äkki avastame, kui olulised on isikliku mineviku detailid, kui palju on antud – nii rõõme kui ka kannatusi ja teadmisi. Suur elu teater, kus peamine, mis jääb, on tekst. Ma tegelen tekstidega. Mis neist on oluliselt, ja mis mitte, näitab aeg“. Liudmila Ulickaja