Sissejuhatus klassikalisse tiibeti keelde. Õpik koos sõnaraamatuga

Tiibeti keel kuulub indohiina või ühe silbiga keelte perekonda, kuuludes gruppi, mida mõned keeleteadlased nimetavad himaalajaks, tuues sinna keeli nagu gayarun, toču, maniakmanjak, takla, khorpa, kanavari, tõeliselt tiibeti keel ehk bhotya ja bhotya-lo. Ühe silbi printsip, mille alusel keel on ehitatud, ei ole selles nii puhas kui hiina keeles ja tai keeltes (siiami jms); selles täheldatakse juba aglutinatsiooni, kuigi üsna nõrgas ulatuses, koos verbijuure sisemiste muutustega, mis omavad tõelise fleksiooni tähendust. Tiibeti keel pärineb tiibeti-birma keelegrupist ja võib olla ka kaugem sugulane hiina keelest. Erinevates kohalikest vormidest kasutatakse seda tiibeti kultuuriruumis, mis hõlmab tõeliselt Tiibetit, Hiina läänealasid ning perifeerseid piirkondi Ladakhi ja Tiibeti lõunaosas kuni Bhutani. Tiibeti budismi levimisega hakati seda keelt mõistma ka mõnede mongoli Sanghi liikmete seas. Selle raamatu eesmärk on kiirendada klassikalise tiibeti keele põhielementide tutvustamist, et õpilased saaksid ise valida neid huvitavad tekstid tohutust hulkadest kirjalikest materjalidest, mis jäävad nii tõlkimata kui ka uurimata.