Raamat prantsuse ja ameerika kunstiajaloo klassiku Henri Fossieri (1881–1943) «Elu vormid» (1934) on tema vormiteooria kvintessents. Kunstivorm on Fossieri jaoks elav metamorfoos ruumis, aines, teadvuses ja ajas, mitte vorm või idee, — ja see koosneb «sealsetest tähendustest, mis tulenevad temast...
endast». Jätkates saksa formalismide ideid (Wölfflin, Hildebrand) ja inspireerides end Bergsoni vitalismist, uurib autor kunstivormide elu kolmandas tsüklis: eksperimendid (katsetused), «klassikaline» tasakaal (millele mõnikord järgneb rafineeritus) ja «barokkne» lagunemine. See formaalne elu, arvestades Fossieri seisukohti, «toob esile uusi tingimusi ajalooliseks, sotsiaalseks ja moraalseks eluks» inimeses. Selline lähenemine võimaldab ka vabastada kunstis stiili, materjalide ja tehnikate mõisted neile sageli omasest inertsusest ning näha nende aktiivset, loovat või hävitavat potentsiaali.
Raamat prantsuse ja ameerika kunstiajaloo klassiku Henri Fossieri (1881–1943) «Elu vormid» (1934) on tema vormiteooria kvintessents. Kunstivorm on Fossieri jaoks elav metamorfoos ruumis, aines, teadvuses ja ajas, mitte vorm või idee, — ja see koosneb «sealsetest tähendustest, mis tulenevad temast endast». Jätkates saksa formalismide ideid (Wölfflin, Hildebrand) ja inspireerides end Bergsoni vitalismist, uurib autor kunstivormide elu kolmandas tsüklis: eksperimendid (katsetused), «klassikaline» tasakaal (millele mõnikord järgneb rafineeritus) ja «barokkne» lagunemine. See formaalne elu, arvestades Fossieri seisukohti, «toob esile uusi tingimusi ajalooliseks, sotsiaalseks ja moraalseks eluks» inimeses. Selline lähenemine võimaldab ka vabastada kunstis stiili, materjalide ja tehnikate mõisted neile sageli omasest inertsusest ning näha nende aktiivset, loovat või hävitavat potentsiaali.