Silmapaistev Prantsuse sinoloog François Jullien (sünd. 1951) oma raamatus «Võimatu alastus» (2000) osutab põhimõtteliselt, kuid mitte ilmselgelt erinevusele läänelike ja idamaiste maailmapiltide vahel: samas kui Euroopa kunstis alasti keha ilmneb nähtusena, mis on kultuuri lahutamatu ja juurdunud osa, on Hiinas...
alastus kui filosoofiline ja esteetiline kategooria võimatu. Selle ilmumine eeldab «morfoloogilist» mõtlemist, soovi fikseerida vorm kui idee kehastus, see tähendab, kõige alus, metafüüsika, mis on sündinud Kreekas. Hiina kultuuris mõistetakse vormi aga vastupidiselt kui midagi protsessuaalset, mis allub muutustele, mistõttu ei ole vaja peatada pilku «paljal», seega elaval kehal. Vaadates Hiina graafika ja maali teoseid ning mõeldes alastuse võimatusele, kutsub Jullien üles vaatama uuesti meie arusaama tõest, olemisest ja sensuaalsest kogemusest endana.
Silmapaistev Prantsuse sinoloog François Jullien (sünd. 1951) oma raamatus «Võimatu alastus» (2000) osutab põhimõtteliselt, kuid mitte ilmselgelt erinevusele läänelike ja idamaiste maailmapiltide vahel: samas kui Euroopa kunstis alasti keha ilmneb nähtusena, mis on kultuuri lahutamatu ja juurdunud osa, on Hiinas alastus kui filosoofiline ja esteetiline kategooria võimatu. Selle ilmumine eeldab «morfoloogilist» mõtlemist, soovi fikseerida vorm kui idee kehastus, see tähendab, kõige alus, metafüüsika, mis on sündinud Kreekas. Hiina kultuuris mõistetakse vormi aga vastupidiselt kui midagi protsessuaalset, mis allub muutustele, mistõttu ei ole vaja peatada pilku «paljal», seega elaval kehal. Vaadates Hiina graafika ja maali teoseid ning mõeldes alastuse võimatusele, kutsub Jullien üles vaatama uuesti meie arusaama tõest, olemisest ja sensuaalsest kogemusest endana.