Umbes 1960. aastani peeti ajaloolaste seas tõsiseks, et ajalugu saab kirjutada ainult dokumentide põhjal, millest osa on vanemate autorite teosed, st mitte puhas ajaloolise teadmise fikseerimine, vaid ajalooline kirjandus. Järgnevad põlvkonnad hindavad ja kohtuvad tänapäeva elavaid inimesi oma ajastu prisma kaudu, ja isik, kes ei kogenud neid sündmusi, riskib kunagi mitte läbima läbi alateadlikkuse või tahtlike sündmuste ja tähenduste moonutamise. Selle valguses on üksiku inimese või kogukonna ajalooline mälu, mis on üles kirjutatud kohaliku ja globaalsete ajaloo konteksti, täis emotsioone, killustikke faktidest ja detailidest möödunud igapäevaelust, uskumatult oluline. „Väikese” inimese lood, kelle vaated ja väärtused ei ole ametlikes kroonikas lahustunud, on keeruline vaadata läbi uute tõlgenduste, kuna see on ajastu, selle vaimu ja atmosfääri jäljend. Suulise ajaloo abil saab muuta nii kraadi kui ka fookust vaatepunktis objekti või terviku üle; see suudab murda arusaamatuse barjäärid põlvkondade vahel ja eelkõige tuua tagasi inimestele, kes selle ajalugu tegid, seaduslik keskne koht sündmustes, andes hääle ja isikliku arvamuse. Just seetõttu on selles sarjas valitud suulise ajaloo formaat beautiful losers, kus „toorematerjalina” kasutatakse väga erinevate „kaotatud põlvkonna” inimeste elu kogemust, kelle elu teed ristusid ebatervislike, nõukogude ühiskonna vaatenurgast vaadates, huvide ja ülesastumiste taustal. Kogumikus on kasutatud usalduslikke vestlusi Moskva, Leningradi, Leedu, Eestimaa, Ida-Siberi esindajatelt; kaleidoskoop nõukogude punk-liikumise otseste osalejate arvamustest, mis tekkis 1980. aastate allmaailmas, kõige leebemat ja radikaalset, mistõttu on see siiani kirjeldamata.
