Dük de Richelieu

Armand Emmanuel du Plessis, 5. Richelieu hertsog (1766?1822), sai Venemaal nimeks Emmanuel Osipovič ja jäädvustati bronzis kui Dük. Kuulus kardinali ja marssali kaugemal sugulane pidi lahkuma kodumaalt revolutsiooniliste hädaohtude ajal, osales vabatahtlikuna veretuks rünnakus Türgi kindlusele Izmail, 24 aastat teenis ustavalt "vastuvõtva kodumaa" - Venemaa, olles kubernerina võidelnud jäikuse, teadmatus ja altkäemaksu vastu. Tagasi varemetesse jäänud Prantsusmaale naastes juhtis ta valitsuse juhina väsitavaid kabinetisõdu riigi iseseisvuse ja heaolu nimel, kuid ei saanud kuningakoja liikmeks ja jäi "oma seas võõraks". Tema piiramatud armastusevõimed pidid elama isikliku õnne unistuse serval. Venemere keiser Alexander I nimetas Dükki oma ainukeseks sõbraks, kes ütles talle tõde, ja inglise hertsog Wellington arvas, et "Richelieu sõna maksab välja traktati".