Jevgeni Švarc. Muinasjutustaja saatus Draakoni ajastul

Ma kirjutan Jevgeni Švarcist, sest ta rääkis meist. Maailmast, kus ei ole hirmutav mitte Draakon, vaid harjumus elada tema kõrval; hirmust, mis tungib hinge ja muutub normiks; ja sisemisest vabadusest, mida saab säilitada isegi vangistuse sees.

Natalja Gromova

Jevgeni Švarc kirjutas muinasjutte, mis olid palju realistlikumad kui Nõukogude romaanid. "Varjus" ja eriti "Draakonis" paljastas ta profetlikult orjuse olemuse, seda, mida kohe pärast nimetatakse "kurjuse banaalsuseks", - igapäevase harjumuse elada tyranni kõrval. Rebenemise ja kaotuste ajastul tõi ta inimestele tagasi kadumise, sõpruse, armastuse, looduse ja rääkis neist nii, et hakkas hingata kergemalt. Oma näidendites naeris Švarc surmani ehmunud kaaskodanike üle ja samal ajal kahetses neid, leinates nende hingesid.


Kes ta tegelikult oli? Pillaja või tark mees klounid maski all, kes, pööreldes igapäevased sõnad ja tähendused, nägi maailma selgemini kui keegi teine. Švarc kuulub nende harvade kunstnike hulka, kes suudavad kanda läbi oma ajastu pimeduse sisemist valgust - ja kingib inimestele lootuse tervenemiseks.