Missioon ja vägivald. Usule sundimine õigeusu ajaloos. Köide 1

„Peresiseseks vägivallaks“ on saanud harjumuspärane termin, mis tähistab vägivalda sellelt, kes võiks nagu armastada sind ja deklareerib hoolivust sinu vastu. Kiriklikud autoriteedid rõhutavad oma paternalismi ja oma „isaarmastust“ oma „laste“ vastu. See võimaldab neil mitte lihtsalt lubada vägivalda, vaid ka õigustada seda.

Üks selle õigustamise meetodeid – see on eitamine: nagu ei olevat õigeusu ajaloos inkvisitsiooni ja politseivägivalda. Tegelikult oli nii teooriat kui praktikat, mis sundis usule. Ja mõlemad tulid õigeusu pühakutelt ja olid fikseeritud kirikuseaduses. See raamat pakub rikkalikku fakti. Ja näitab, et need ei ole juhuslikud „kõrvalekalded“, vaid midagi, mis on tugevalt sisse õmmeldud õigeusu kultuuri matrikisse ja valmis ennast uuesti tootma.

Samal ajal peab autor, enne oma sunnitud emigratsiooni endine Moskva Vaimse Akadeemia professor, et isegi õigeusu sees võib inimene teha oma isikliku valiku – olla edukaid „vihkausklike“ koolis, või olla outsider, kuid armastuse „teoloogiate“ poolel.