Pedagoogiline pärand

Mihhail Iljitš Romm (1901–1971) — silmapaistev Nõukogude filmirežissöör, stsenarist, VGIKi professor ja avaliku elu tegelane.

See raamat — elav, hingav dialoog meistri ja tema õpilaste vahel, kus avatakse kõige peidunumad saladused filmirežissööri ametist. Mihhail Romm ei loe kuivalt õpetusi — ta mõtleb valjusti, vaidle klassikute (Puskin, Tolstoi, Tšehhov) vastu, analüüsib "Sõda ja rahu" stseene kui režissööride stsenaristi, õpetab nägema montaaži kirjanduses ja muutma iga teksti filmikunstiteoseks.
Tema tähelepanu keskmes — mitte käsitöö iseenesest, vaid mõtlemise amet: kuidas mõista ideed ja edastada seda näitlejale, kuidas panna iga kaader tööle. Romm on veendunud: hea režissör on eelkõige elu tundja, vaatlemise kogumise ja kirjutande uurija ajaloos.
Raamat sisaldab mitte ainult loenguid, vaid ka dialooge kolleegidega (sealhulgas Sergei Gerasimoviga), mõtteid kineetilise õpikute tulevikust, avameelsusi oma filmide kohta ja tunnistusi loominguliste raskuste kohta. Peamine mõte, mis kõikidest teemadest läbi joonistub: kino — see on mõtte arendamine läbi pildi ning ainult sügavalt läbi mõeldud vaatamine võib saada tõeliseks kunstiks.
Raamat on huvitav filmikoolide tudengitele, režissööridele, stsenaristidele, näitlejatele — ja kõigile, kes soovivad mõista, kuidas sündib tugevat kino. See pole õpik tavapärases mõttes, vaid meistriklass ühe Nõukogude kineetika suurima mõtleja poolt, kes on tänapäevalgi aktuaalne.