Aleksei Salnikov sündis 1978. aastal Tartus. Ta on avaldanud almanahhis «Babülooni», ajakirjades «Õhk», «Ural», «Volga». Autor mitmest luulekogust ning romaanidest «Osakond» ja «Kaudselt». Auhinna saaja «LiteratuRRentgen» (2005) ja «Rikkaim raamat» (2018), finaalis «Suur raamat» ja «NOS». Elab Jekaterinburgis.
Romaani «Petrovid gripi...
ja selle ümber» on ekraniseerinud Kirill Serebrennikov.
«Salnikov kirjutab nagu ilmselt keegi teine täna, nimelt – värskelt, nagu loomisprotsessi esimene päev. Igal sammul raputab ta lugejal jalge alt maapinda, kõigutab pärast mitmeaastast lugemist treenitud vestibulaarset aparat. Kõik juhuslikud märgid, mida gripilaadses pooluneis Peltrid kohtavad, kogunevad korralikku konstruktsiooni ilma ühegi üleliigse detailita. Kõikidest pragudest hakkab voolama selline rõõmu ja põhja kohutav segasus, et Mamleev ja Gorčev tantsivad sõbralikult, samas kui Gogol ja Bulgakov aplodeerivad. Imetlusväärne, ainulaadne oma liigis keel, maa külge seotud ja käegakatsutav materiaalsus ning tõeliselt maagiline värvikad mitmetähenduslikkus (kas kõik, mis romaanis toimub, on gripilaadsed hallutsinatsioonid kolme Peltroide kohta või ilmus tõepoolest korraks ette nõidust kätkev maailm) – vaadates selgesti, erakordne tekst ja tõeline lugejapeo «. (Galina Juzefoovich)
Aleksei Salnikov sündis 1978. aastal Tartus. Ta on avaldanud almanahhis «Babülooni», ajakirjades «Õhk», «Ural», «Volga». Autor mitmest luulekogust ning romaanidest «Osakond» ja «Kaudselt». Auhinna saaja «LiteratuRRentgen» (2005) ja «Rikkaim raamat» (2018), finaalis «Suur raamat» ja «NOS». Elab Jekaterinburgis.
Romaani «Petrovid gripi ja selle ümber» on ekraniseerinud Kirill Serebrennikov.
«Salnikov kirjutab nagu ilmselt keegi teine täna, nimelt – värskelt, nagu loomisprotsessi esimene päev. Igal sammul raputab ta lugejal jalge alt maapinda, kõigutab pärast mitmeaastast lugemist treenitud vestibulaarset aparat. Kõik juhuslikud märgid, mida gripilaadses pooluneis Peltrid kohtavad, kogunevad korralikku konstruktsiooni ilma ühegi üleliigse detailita. Kõikidest pragudest hakkab voolama selline rõõmu ja põhja kohutav segasus, et Mamleev ja Gorčev tantsivad sõbralikult, samas kui Gogol ja Bulgakov aplodeerivad. Imetlusväärne, ainulaadne oma liigis keel, maa külge seotud ja käegakatsutav materiaalsus ning tõeliselt maagiline värvikad mitmetähenduslikkus (kas kõik, mis romaanis toimub, on gripilaadsed hallutsinatsioonid kolme Peltroide kohta või ilmus tõepoolest korraks ette nõidust kätkev maailm) – vaadates selgesti, erakordne tekst ja tõeline lugejapeo «. (Galina Juzefoovich)