Viin. Jalutuskäik labürindis

Darja Vilke jaoks on Viin – mineviku hoidja. Linn elab selle mineviku järgi, ta uhkeldab sellega, ta kaupleb sellega ja teenib oma oleviku mineviku abil. Ta hoiab ja kaitseb iidseid traditsioone ja impeeriumi saladusi. See raamat on jutustus viinapärasest dialektist winerish ja viinapärasest gspritzerist, peidetud võõraste silmade eest, armsatest harjumustest ja süngetest saladustest linnas.

Darja näitab kaasaegsele lugejale seda "teist Viini" siseringi inimese ja selle veidra linna armastava inimese silmade läbi. Ta usub, et Viin jääb alati iseendaks – magnetiks, mis tõmbab kõiki ja kõike, ideede, saatuste ja sündmuste ristteeks. Ja kummaliseks filosoofia kivi, mille saladust ei ole seni veel kellelgi täielikult õnnestunud lahendada.

«Mõnikord näeb Viin välja nagu pehme seintega tuba. Linn siluvad kõike ülemäärast – see lahustub vasksetes spiraalides, kummalistes peitelduse joonistes ja maa alla vajunud või kuivendatud ojadest. Revolutsioonid lõhkusid teisi maid ja linnu kivi kivi haaval, aga Viinis möödusid need peaaegu märkamatult. Tõenäoliselt just sellepärast ei ole siin kunagi õnnestunud suurte linnaplaanide elluviimist – ei ole õnnestunud linnatopograafiasse integreerida arvukalt sirgeid nagu nool prospekte ja ulatuslikke väljakuid, ega hävitada keskaega ja renessansi täielikult.

  Viin – nagu keiserlik residents Hofburg, mille ümber ta ehitati: vana kuhjub uue peale ilma plaanita, üks on justkui seotud teisega instinktiivselt, lossid on pigem kodused kui imperiaalsed ja grandioossus muutub iluks, kaotades kusagil teel kogu ülemäärasuse, mis on iseloomulik Pariisi või Rooma barokkarhitektuurile».