Revolutsiooniga tabatud. Elavad tunnistajate hääled Vene impeeriumi kokkuvarisemisest

1917. aasta kevad. Peterburi keeb — Nevski prospektil mürisevad meeleavaldused, vahetuvad lipud ja korrad. Selles tuuleväänas sattuvad välismaalased — ajakirjanikud, diplomaadid, insenerid, kaasõed, sõdurid. Nad kirjutavad kirju ja päevikuid, teadmata, et nende märkmed saavad elavaks tunnistuseks viimastest päevadest tsaarivenemaal.

Inglise õde, kes on üle elanud „Titanicu” huku, päästab nüüd haavatuid linna tänavatel. Suffragett Emmeline Pankhurst saabub Venemaale, et kohtuda surma naiste pataljoni sõdalastega, kelle juht on Maria Bochkareva. Ajakirjanikud, diplomaadid ja insenerid jälgivad, kuidas ajalugu kirjutatakse nende silme all — üks rõõmu, teine hirmu ja arusaamatusega. Mõned näevad selles uue ajastu sündi, teised — mõttetut hävitamist, kolmandad püüavad lihtsalt elada veel ühe päeva ja säilitada inimväärikust.

Linntänavatel on — röövimisi, paanikat,üksikute kostüümide kaotusi ja hukkamisi. «Naistelt tõmmati tänaval jaladelt kingad, meestelt — riided... rahvahulk ümbritses varaste ja tapsi nad surnuks». «Need noored, kes alla andsid, seati ritta ja visati vette». Nendes juhuslikes tunnistuste ridades on tunda ajastu lõppu, mil harjumuspärane maailm variseb silme ees kokku.

Tuginedes unustatud arhiividele ja vähe tuntud tunnistustele, seob Helen Rappaport kümneid hääli üheks jutustuseks — rahutuks, valusaks ja elavaks. See on reportaaž minevikust, kus iga tunnistaja näeb oma katastroofi tükki, ning nad kõik koos loovad hääbumise impeeriumi panorami.