Legenda Graalist

Emma Jung (1882–1955), analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jungi abikaasa, ja Maria-Louisa von Franz (1915–1998), tema pikaajaline kaaslane ja lähedane kolleeg, kulutasid selle raamatu kirjutamiseks üle 30 aasta. Just jungiaanlikust vaatenurgast analüüsivad mõlemad uurijad arvukalt materjale Graali legendidest. Sarnaselt alkeemia... sügavale simbolismile kujutavad need folkloorilised fantaasiad ja nende sümboolika olemuslikke, alateadlikke psüühilisi protsesse. Raamatu autorite tähelepanu all on eelkõige keskaja Prantsuse poeet Chrétien de Troyesi teos, kütkestava romaani esitleja ja vanima tuntud Graali kogumiku koostaja. Usumus maagilisest artefaktilt, mis toob tervise ja heaolu ning mis on peidetud raskesti ligipääsetavasse maasse, kadunud lossi haige kuninga juures, äratab laia publiku seas pidevat huvi juba kaheksa sajandi vältel. Arhetüüpiline motiiv aardekütmisest on omamoodi seoses Jumala Poja ristitee draamaga: legendi kohaselt esindab igavene aare anum, kuhu Joosep Arimateast on kogunud Jeesuse Kristuse valatud verd. Nii valgustab Graali jutt mitte ainult fundamentaalseid inimprobleeme, vaid ka traagilisi sündmusi, mis kujundavad kristliku kultuuri tausta. Tänu sellele paradoksaalsele sünteesile jääb jutt rikkaist, kes ihkavad juua imetegijat karikast, endiselt elavaks kirjanduslikuks nähtuseks.