Aed, Fourier, Loyola

Kuulutades autori surma, pöördub Roland Barthes raamatus «Aed, Fourier, Loyola» (1971) kolme isiku elude ja tekstide poole, kes ei ole omavahel mitte mingil moel seotud ei biograafiliselt ega ka konventsionaalse kirjanduse ja filosoofia ajaloos. Ühendades ühte trifti neetud filosoofi-libertiin De... Sade, suure utoopiku Charles Fourier'i ja püha jeesuiidi Ignatius Loyola, esitab Barthes nad kui «asutajad» keelte — logoteete, kes huvitavad teda mitte kui autorid «väidetes», vaid kui grammatika loojaid — kirjutamismasinaid, mis kehastavad keele performatiivset jõudu. Kõigil kolmel ei väljenda kõne akt sisemist, vaid loob välist: ruumi, keha, režiimi. Lossis, kloostris, falansteris pakutakse lugejale teksti nautimist — tajuda ja omandada mitte selle sisu, vaid selles sisalduvaid diskursiivseid formuleeringuid, fantaasialikku korda, mis on projekteeritud igapäevaellu, — elada koos Sade, Fourier' ja Loyola'ga.