Üldine psühhopatoloogia. Isiksuse teke massipsühholoogiast

Karl Jaspers (1883–1969) sai tuntuks eelkõige kui filosoof, üks eksistentsialismi rajajaid, kelle mõju on märgitud Albert Camus', Jean-Paul Sartre'i, Hannah Arendt'i poolt. Kuid Jaspers ei olnud ainult filosoof, vaid ka arst-psühhiaater, ning tema doktori dissertatsioonist «Üldine psühhopatoloogia» tulenenud teos on mitme aasta töö psühhiaatriahaiglas. Jaspers oli sügavalt rahulolematu oma ajal eksisteerinud lähenemistega vaimsete haiguste uurimisele ja ravimisele, ta arvas, et see meditsiiniharu on sügavas kriisis, ning seadis endale ambitsioonika eesmärgi välja töötada uued teaduslikud alused psühhiaatriale. Tegelikult lõi ta psühhiaatrilise filosoofia, töötas välja uue keele ja kategooriate süsteemi vaimsete häirete kirjelduseks ja klassifitseerimiseks. Esimene väljaanne «Üldisest psühhopatoloogiast» ilmus 1913. aastal, kui Jaspers oli 30-aastane; raamatust sai tema elu töö, iga kord kui see taasväljaanti, töötas ta seda ümber ja laiendas - kuni 1959. aastani, mil ilmus 7. väljaanne. See on klassika psühhiaatria kirjanduses, psühhiaatrite lauale raamat, mis, vaatamata viimase paarikümne aasta jooksul toimunud intensiivsele inimajus ja psüühikas teaduste arengule, jääb asendamatuks. Tänapäeval kehtivad diagnostilised kriteeriumid, samuti vaimsete häirete klassifikatsioon, põhinevad endiselt selle teose ideedel ja meetoditel.