Kodu number üheksa

Kogumik joonistustest, mis põhinevad autori mälestustel lapsepõlvest Hiinas «kultuurirevolutsiooni» ajal: kõigepealt väikesest poisist Pekinis ja seejärel teismelisest, kes saadeti külla.

Esimeses osas joonistab jutustaja stseene lapsepõlvest Hiina pealinnas, alates 1966. aastast. Koos sõpradega seab ta eesmärgiks hankida tükke punast kangast, et... siduda need käte külge ning luua oma punase kaardi rühm. Paljude režiimi ohvriks langenud inimeste tragöödiad näivad lapse tajus vähem dramaatilisena, olles rohkem mures oma tunnete pärast.

Raamatu teine pool katab aastad 1969–1977, mil peategelane koos grupi poistest teele suundub Suure Põhja tühjusesse, et läbi elada tööga ümberkasvamise protsess. Surm muutub igapäevaelu osaks ja sellele ei pöörata enam tähelepanu. Kas sellest suletud ringist on võimalik väljapääs?

Zou kirjeldab poeetiliselt seda «kultuurirevolutsiooni» poolt, millest räägitakse kõige vähem: leina rutiinsus ja nooruse tühi raiskamine, samuti must huumor, mis on meeleheitlike olukordade lahutamatu kaaslane.

Rahvusvahelise Bukeri auhinna pika nimekirja kandidaat (2023)
 
Tõlge: Olga Kozlova