Esimese XVIII sajandi veerandi sündmused muutusid pöördeliseks ajaks Venemaa ja kogu Euroopa ajaloos, mis muutis kontinendi riikide ja rahvaste saatust mitme põlvkonna vältel. Põhjasõda 1700–1721, või nagu seda kutsutakse välisajaloolises kirjanduses, Suur Põhjasõda, mõjutas oluliselt poliitiliste jõudude jaotust. Venemaa pikaajalise ajaloolise epopöa tõttu, mis on vastupanu kõikidele agressoritele, kes on pidevalt püüdnud Venemaad oma tahtele allutada, on Rootsi vallutajate katastroofiline hukatus igaveseks saanud õigustatult üheks kõige silmapaistvamaks kohaks. See oli aeg, mil meie riik, tohutute pingutustega kogu rahva poolt, saavutas koha kõige võimsamate maailmamõjude seas. „Oli see segane aeg, Kui noor Venemaa, Pingutades jõude, Kasvas koos Peetri geniaalsusega“ (A. S. Puškin). E. V. Tarle raamat Põhjasõjast sai tema viimaseks peamiseks teoseks, milles professionaalsuse tase, milleni ei ole jõudnud ükski tänapäeva ajaloolane. Teadlase sulest ilmus üldistav teos Venemaa relvade särava võidu kohta Poltavas ja sündmustest, mis sellele eelnesid. Tarle suutis laialdaselt käsitleda nii Vene vägede sõjalisi operatsioone erinevates sõjateatrites kui ka selle ajajärgu Vene diplomaatiat. Raamat sisaldas ka sündmusi enne sissetungi ja sõja viimaseid etappe kuni Nystadi rahulepingu sõlmimiseni. Sündmusi Venemaal esitati tihedas seoses sellega, mis toimus Rootsis, Poolas ja teistes riikides, kuidas salaja ja avalikult sõdisid erinevate huvidega riikide armeed, väejuhid ja diplomaatilised esindajad, kuidas muutusid vastaspoolte taktika ja strateegia, kuidas käidi rahuläbirääkimisi. Milliste pingutustega lõi Peeter Suur mitte ainult uue armee ja laevastiku, mis ületas parima Euroopa armee — rootslaste, vaid ka Venemaa impeeriumi.
