S.Kjæerkegaard on üks 20. sajandi filosoofia rajajaid, eksistentsialismi eelkäija. Kjæerkegaard seab oma filosoofiliste mõtiskluste keskmeks individuaalse eksistentsi probleemi - ainulaadse ja ainsa - inimese, olles vastu universaalsetele ja objektiivsetele aluste inimolekule. Inimene, Kjæerkegaardi arvates, erinevalt loomadest, ei ole geneetiline, vaid eksisteeriv aine. Sellest paradigmas analüüsib filosoof kolme inimelu sfääri - esteetiline, eetiline ja religioosne. Ajalooliselt on esimene etapp esteetiline, mil inimene on küllastunud naudingutest, vaimustunud kirgedest, kui ta muutub oma isiklike püüdluste vangiks. Selle tulemus on küllastumine ja eksistentsi mõttekaotuse tunne, millega kaasneb meeleheide. Teine etapp inimese elust on eetiline, mis on esteetilisele vastupidine. Selle aluseks on iga inimese teadlikkus vastutusest ja kohustustest oma kaaslaste ja inimkonna ees. Peamine nõue inimesele on muutuda iseendaks. Kolmas inimarengu etapp, mis seisab esimestele kahele vastu, on religioosne. Usus on inimese kõrgeim kirg. Ilmselt igas põlvkonnas on palju inimesi, kes isegi ei ole sinna jõudnud, kuid kedagi ei leia, kes saaks minna kaugele sellest... Siiski, ka sellele, kes veel ei ole usuni jõudnud, esitab elu piisavalt ülesandeid ning aus suhtumine nendesse tagab, et tema elu ei jää viljatuks, kuigi see ei sarnane nendega, kes on mõistnud ja leidnud kõige tähtsama - USU. Usus on inimese arengu kõrgeima etapi alus, s.o eksistentsi etapp. Uue usutsemise allika ja selle spetsiifika uurimine on traktaadi Hirm ja värin ülesanne. Kjæerkegaard toob peategelaseks - usu rüütli - piibellikust Aabrahamist ja püüab näidata Aabrahami eksistentsi ja tema tegusid südamega. Uue usutsemise vaatlemine, mida kehastab Aabraham, võimaldab näha tema kordumatut ainulaadsust, mis kannab imesid
