Stigmalioon

Minu nimi on Dolores McBride ja ma olen sündinud väga haruldase allergia vormiga: teiste inimestega kokkupuude põhjustab mul äärmiselt tugevaid põletusi. Ma ei saa poisiga suudelda, vanemaid kallistada, kodust välja minna ilma kindadeta. Ma olen puutumatud. Tundub, et elan nõiutud... lossis, mis hoiab mind vangis ja karistab mind põletuste ja armidega iga 'põgenemis' katse eest. Olen isegi välja mõelnud nime oma vanglasse: Stigmalioon. Mind ei masenda enam mõte, et ma olen kogu elu oma diagnoosi vang ja suren vangina. Ma ei looda, et mu haigusele leitakse ravim, ega oota, et kohtan inimest, kes ei jäta mulle põletusi... Kuid kui elujõuline on see tunne - lootus. Ent mis siis, kui ma suudan siiski Stigmalioonist põgeneda? Äkki suudan ma ühel päeval tundma õppida seda: puudutusi, kallistusi, suudlusi, hullumeelsust, vabadust, armastust?