Antud raamatus esitab Bonnie Badenoch oma teooria, et iga trauma saanud inimene suudab terveneda oma organismi sisemiste ressursside abil, kuid ei pruugi alati nendele ressurssidele juurde pääseda. Terapeudi ülesanne on aidata kliendil leida tee tervenemise poole. Trauma olemusest rääkides toetub autor neurobioloogia saavutustele ja loodab palju tervendava kohaloleku teraapiale. Ta kutsub üles rohkem toetuma nn parema ajupoolkera mõtlemisele: empaatia, intuitsioon, kaastunne, kannatlikkus ja usaldus.
Autori arvates jätavad kõik negatiivsed sündmused inimese elus ja ümbritsevas reaalsuses (sõjad, loodusõnnetused jne) varjatult oma jälje tema kehasse — lihastesse, kõhtu ja südamesse, närvisüsteemi ja ajju. Igaühe õlgadele lasub täiendav koorem liigsete digitaalsete andmete tõttu, mis viib selleni, mida nimetatakse digitaalseks autismiks — empaatia ja tavapäraste inimestevaheliste suhtlemisoskuste kadumine. Selle tulemusena kurnatakse närvisüsteemi kiire tempo, hajusa tähelepanu ja kohaloleku kadumise tõttu. Selle tagajärjel kasvab patsientide arv, kes kannatavad mitmesuguste psühholoogiliste traumade all.
Bonnie Badenoch usub, et parimaks teraapiaks on võime tagada ohutu kohalolek. Ta väidab, et inimene on loodud sooja inimliku suhtlemise jaoks ja nende hoidmiseks, ning just inimlik suhtlemine osutub parimaks terapeutiliseks meetodiks.
Oma raamatus räägib Bonnie Badenoch neurobioloogilistest kontseptsioonidest tavakeeles ja pakub lugejatele ideid, mis põhinevad aju ja keha uurimisel. Tema arvates saab terapeut aidata klienti, toetudes neurobioloogia saavutustele ja luues temaga (ja iseendaga) sügavad suhted. Badenoch on veendunud, et suhete neurobioloogia aitab tervendada vanu traumasid, millest klient mõnikord isegi ei mäleta, kuna need on teadlikkuse piiridest väljaspool.