Ühiskondlik arvamus ja rahvas

Suure Prantsuse sotsioloogi ja kriminoloogi Gabriel Tarde (1843–1904) raamat «Ühiskondlik arvamus ja rahvas», mille esmakordne väljaanne ilmus 1901. aastal, on üks sotsiaalse psühholoogia alusepanijaid.

Selles teoses pakub Tarde oma aja jaoks uuenduslikku vaadet kollektiivse käitumise olemusele, seades vastanduks füüsiliselt kogunenud rahva ja «publiku» — vaimse ühtsuse, mis moodustub massimeedia mõjul. Autor väidab, et tulevane aeg ei ole mitte «rahva ajastu», nagu arvavad paljud tema kaasmaalased, vaid publiku ajastu, mis on seotud nähtamatute sidemetega läbi ajalehtede lugemise. Uurides ühiskondliku arvamuse kujunemise mehhanisme, omistab Tarde võtmerolli sellisele, esmapilgul tavapärasele nähtusele nagu vestlus. Just igapäevastes dialoogides, mida toidavad meediainfot, sünnivad, levivad ja tugevnevad kollektiivsed ideed ja uskumused, mis lõpuks allutavad endale traditsioone ja isegi individuaalset mõistust.

Raamatu kolmandas osas viib autor läbi võrdleva analüüsi rahva ja organiseeritud kuritegelike sektide vahel, tuues esile nende gruppide psühholoogia sarnasused ja erinevused, liidri rolli ja kollektiivse vastutuse mehhanismid. Tarde töö ei ole tänapäeval oma aktuaalsust kaotanud, võimaldades sügavamalt mõista tänapäeva teabe sõdade olemust, «viirusliku» sisu fenomeni ja avaliku teadvuse manipulatsiooni mehhanisme.