Giuseppe Bergman. Köide 2. Aafrika seiklused

Soovin kohe hoiatada lugejaid: mitte midagi sellest, mida ma kirjutan või joonistan, ei tohi võtta liiga tõsiselt ja veel vähem uskuda.
Federico Fellini tunnistas mulle ühel päeval, et alustades tööle uue filmi kallal, kavatseb ta iga kord teha komöödia (ta peab koomilisi näitlejaid inimkonna heategijateks), kuid lõppkokkuvõttes tuleb alati välja draama. Mina aga tunnistasin omalt poolt (loodan, et andestate mulle selle edasijõudnu võrdluse), et minu puhul toimub kõik vastupidi: iga kord mõtlen ma tõsise loo peale, millel on sügavad filosoofilised elemendid, kuid töö käigus lendavad kõik mu head mõtted laiali nagu leivaküpsised ja kaovad jäljetult rõõmsate neiudega (minu arvates on just nemad inimkonna heategijad) ja silmatorkavalt tõsised situatsioonid.
Teises loos Giuseppe Bergmanist kavatsesin käsitleda teemasid, nagu taastuvate energiaallikate (eriti päikeseenergia) kasutamise vajadus, kohutavad disproportsioonid meie planeedi loodusvarade jagamisel, stereotüübid ja eelarvamused välismaalaste suhtes ning oht, et kolmas maailm koputab varsti meie uksele, et esitada meile arve kõigi meie toime pandud kuritegude eest.
Ma kavatsesin analüüsida koomiksi ja figuurkunstide vahelist seost, kontrollida hüpoteesi koomiksite kujul luuletuste koostamisest, uurida rütmilisi sidemeid paneelide vahel; usaldada lugejale peategelase roll, andes talle õiguse iseseisvalt loo ja tegelasi luua ning asetada ta silmitsi tegelaste mässuga autori vastu... katsetada graafilise stiili vahetusega, et lisada teisi lugusid põhiloosse, mis tervikuna tajutaks kui hiiglaslikku seiklusepopeed. Ühesõnaga, mul oli ambitsioonikas plaan luua haarav meistriteos.
Aga siis teatas oma olemasolu õigustest väike grupp alasti neidudest, kes nördinud nägudega asusid ümber lehe ja hakkasid minult pliiatsi välja rebima ja kustutuskummit peitma, nii et ma ei suutnud ahvatlusele vastu seista ja - hüvasti, head kavatsused!