"Kaasaegsete luuletajate seas seisab Sasha Tšernõi täiesti eraldi, uhkes, ükskõikses ja veidi põlgavas üksilduses. Sasha Tšernõi — üksi. Ja selles peitubki tema originaalse isiksuse ilu, ja seetõttu on tal veel mõned kummardajad ja kiidjad, kuid need kummardajad-sõbrad hindavad tõeliselt tema...
vaba, täpset ja kaunist sõna". Aleksandr Kuprin kirjutas need read üle saja aasta tagasi, mis kahjuks osaliselt peegeldavad endiselt reaalsust: Sasha Tšernõi luule ei ole lugejale nii hästi tuntud kui tähtede luuletajate luuletused Hõbedasel ajastul. Asi ei ole ainult tagasihoidlikes tiraazides — kirjastajad näivad kartvat tema sõnu: tema kibe Muusa — tapvalt kõva, tema hääl — siiras, sõna — halastamatu, kuid äärmiselt avatud on tema hing. Ja see haruldane kombinatsioon muudab Sasha Tšernõi satiirilise lyriika ja lüürilise satiiri unikaalseks nähtuseks vene luules 20. sajandi alguses.
"Kaasaegsete luuletajate seas seisab Sasha Tšernõi täiesti eraldi, uhkes, ükskõikses ja veidi põlgavas üksilduses. Sasha Tšernõi — üksi. Ja selles peitubki tema originaalse isiksuse ilu, ja seetõttu on tal veel mõned kummardajad ja kiidjad, kuid need kummardajad-sõbrad hindavad tõeliselt tema vaba, täpset ja kaunist sõna". Aleksandr Kuprin kirjutas need read üle saja aasta tagasi, mis kahjuks osaliselt peegeldavad endiselt reaalsust: Sasha Tšernõi luule ei ole lugejale nii hästi tuntud kui tähtede luuletajate luuletused Hõbedasel ajastul. Asi ei ole ainult tagasihoidlikes tiraazides — kirjastajad näivad kartvat tema sõnu: tema kibe Muusa — tapvalt kõva, tema hääl — siiras, sõna — halastamatu, kuid äärmiselt avatud on tema hing. Ja see haruldane kombinatsioon muudab Sasha Tšernõi satiirilise lyriika ja lüürilise satiiri unikaalseks nähtuseks vene luules 20. sajandi alguses.