Piibel perelugemiseks

Aastasadu jooksul on kogu maailma kristlased õppinud Piibli kaudu olemasolu saladusi, otsinud vastuseid aegumatutele küsimustele ja leidnud teed hinge päästmiseks. Piibli tekstide säilitamise ja levitamise nimel on tehtud palju pingutusi. Aastaid on juudi teadlased kaitsnud, ümber kirjutanud ja edastanud käideldavaid Vana Testamendi käsikirju põlvest põlve. Umbes 3. sajandil eKr tõlgiti Vana Testament, algselt kirjutatud vanaheebrea keeles, vanakreeka keelde: see tehti Aleksandrias elanud juutide jaoks, kes olid unustanud oma esivanemate keele. Seda tõlget nimetati Septuagia. Hiljem, 4.-5. sajandil meie ajastsal, tõlkis katoliku preester Hieronymus Stridonensis Vana ja Uue Testamendi ladina keelde, ning seda tõlget nimetatakse hiljem Vulgataks. Tänu Septuagia ja Vulgatale on edaspidi tehtud Piibli tõlkeid kõige erinevamatesse keeltesse, sealhulgas vene keelde. 9. sajandil tõlkisid Kirill ja Metodios Pühakirja tekstid vanaslaavi keelde, luues seeläbi slavede tutvuse Piibliga, ja kümme sajandit hiljem loodi tõlge Püha Sinodi redigeerimisel. Seda nimetatakse sinodaalseks; see jääb meie päevadel nõutud.

Kunstnik Julius Schnorr.