«Päevik» maailmakuulsa proosakirjaniku ja näitekirjaniku Witold Gombrowiczi (1904–1969) — silmapaistev teos XX sajandi Poola kirjanduses. Gombrowicz — nii autor kui ka peategelane «Päevikus»: ta võitleb oma isiklike probleemide üle nagu ülemaailmsete probleemidega; ta on filosoofiline Ego, kes määratleb oma koha...
teiste «mina» seas; ta on asjadesse süüviv füüsiline olemus, kes talub valu ja kelle hinges põletavad kirged.
Kuidas hoida endas loojat, jumalikku sarnast, vältides formaalsuse lõkse, mille on ette valmistanud ühiskond? Kuidas jääda iseendaks olukorras, kus sunnitakse teenima «põhimõtteid» (usku, kuningaid, isamaad, elutões tõdesid)?
«Päevik» W. Gombrowiczi — Euroopa intellektuaali käsiraamat. Näiteks Venemaal, kõige äärmuslikumate muutuste ajal, olid isegi väikesed katked temast nõutud kirjandusajakirjades kui mingi ferment, mis andis mõttele kiiruse.
«Ma julgesin, kuna mul ei olnud absoluutselt midagi kaotada — ei au, ei sissetulekut, ei sõpru. Ma pidin end leidma ja iseendale toetuma, sest ma ei saanud toetuda kellelegi muule. Minu vorm — see on minu üksi jäämine».
«Päevik» maailmakuulsa proosakirjaniku ja näitekirjaniku Witold Gombrowiczi (1904–1969) — silmapaistev teos XX sajandi Poola kirjanduses. Gombrowicz — nii autor kui ka peategelane «Päevikus»: ta võitleb oma isiklike probleemide üle nagu ülemaailmsete probleemidega; ta on filosoofiline Ego, kes määratleb oma koha teiste «mina» seas; ta on asjadesse süüviv füüsiline olemus, kes talub valu ja kelle hinges põletavad kirged.
Kuidas hoida endas loojat, jumalikku sarnast, vältides formaalsuse lõkse, mille on ette valmistanud ühiskond? Kuidas jääda iseendaks olukorras, kus sunnitakse teenima «põhimõtteid» (usku, kuningaid, isamaad, elutões tõdesid)?
«Päevik» W. Gombrowiczi — Euroopa intellektuaali käsiraamat. Näiteks Venemaal, kõige äärmuslikumate muutuste ajal, olid isegi väikesed katked temast nõutud kirjandusajakirjades kui mingi ferment, mis andis mõttele kiiruse.
«Ma julgesin, kuna mul ei olnud absoluutselt midagi kaotada — ei au, ei sissetulekut, ei sõpru. Ma pidin end leidma ja iseendale toetuma, sest ma ei saanud toetuda kellelegi muule. Minu vorm — see on minu üksi jäämine».