Püha, või pühad kohad — need on ruumid või objektid, mis on erilist austust pälvivad. Alates iidsetest aegadest on inimene andnud ümbritsevale maailmale jumalikku tähendust. Pühad kohad muutusid üleloomulike energia valdkondadeks, kus elasid jumalad, esivanemate hinged, ja need said templikeskusteks. Püha kohad mängisid võtmerolli rahvaste eneseteadvuse kujundamisel, sidudes neid jumalikuga. Püha arheoloogia, geograafia ja kultuuri objektid — need on arheoloogilised, ajaloolised, geograafilised, religioossed ning looduskultuurilised kohad ja pärandi mälestised, milles saab leida ja rekonstrueerida iidseid teadmisi püha ajaloo, geograafia, religiooni, matemaatika, astronoomia, metroo loogika ja teiste iidsete kultuuri „teaduste“ kohta. Göbekli Tepe, Stonehenge, Etemenanki zigkuraat Babülonis, Knossi palee, Hera tempel Samosel, Delfi tempel, Dodona tamm, Parthenon Ateena Pallas... Raamat räägib sajast kõige tuntumast püha kohast iidse maailma kontekstis.
