Helivool. Helid, kunst ja metafüüsika

Viimastel aastakümnetel oleme kaasaegses kultuuris tunnistajad, kuidas toimub nihkumine «muusikast helini», kuna termin «muusika» ei vasta enam uute kunstiliste žanrite ja kultuuriliste hoiakute kiirele arengule. Selle nihke tulemusena on ühelt poolt toimunud helikunsti viljelemise kiiruslik areng, teisalt aga heliuuringute õitsemine humanitaarteadustes.

Kristof Koxi raamat on ülesanne selgitada kunstis ja kultuuris toimuvat «helipöördet» ning näidata, kuidas heli tungib filosoofia territooriumile ja värskendab seda. Selle ülesande lahendamisel vaidlustab autor kaasaegse kultuuriteooria peamised kontseptsioonid, mis põhinevad diskursuse ja keele analüüsil, ning rõhutab uue materialistliku esteetika vajadust mitte ainult helide, vaid ka kunstide osas üldiselt.

Raamatule keskne kontseptsioon on helivool — anonüümne materialistlik jõud, mis eelneb inimesele ja ületab tema subjektiivset kogemust. Helide realistliku ja loodusteadusliku kirjeldusmudeli loomise katses pöördub Kox Arthur Schopenhauer, Friedrich Nietzsche, Gilles Deleuze ja Manuel Delanda idee poole, illustreerides oma seisukohti La Monte Youngi, Alvin Lucieri, Christian Markley, Marianne Amacheri, Annie Lockwoodi ja paljude teiste tööd. Tulemusena on meie ees mitte ainult üks sügavaimaid ja põhjalikumaid heliontoloogia uuringuid, vaid ka kaasahaarav lugu viimasest viiekümnest aastast, mis käsitleb vähe uuritud helikunsti.