Maapinnalise ja taevase armastuse kohta

Vaatlikus filosoofilisest essees "Maapinnalise ja taevase armastuse kohta" maailmanime saanud ungari romaanikirjanik Péter Nádas (s. 1942) uurib meie suutmatust rääkida armastusest, oskamatus leida sõnu selle kohta, mis meid rahutuks teeb. Essees, mille pealkiri viitab kuulsa Tiziani maalile, vaheldub antiikmütoloogiate, Ovidiuse "Metamorfooside" ja Platonlike dialoogide analüüs eluliste lugude, roppuse ja armastuse normide uurimisega, mis on ette nähtud inimestele erinevates ühiskondades. Arutelu, kus ühe küsimuse käsitlemine viib järgmise tekkele ning Teresa Avilast astub vestlusesse Wittgensteiniga, lõpeb loenguga, kus Nádas esitleb oma armastuse kontseptsiooni. See tekst on romaanikirjaniku töö filosoofi rollis, omamoodi vastupidine paralleel Roland Barthi "Armunud kõne fragmentidega".