Tähendus, reaalsus, kommunikatsioon

«Tähendus», «reaalsus», «kommunikatsioon» kui vajalikud tingimused ja piiravad alused inimeste-elus-maailmas käsitletakse kontseptuaalsest ja terminoloogilisest vaatepunktist. Terminoloogiline ja kriitiline analüüs kontseptsioonidest I. Kanti, E. Husserli, H. Špeta, V. Humboldtist, A. Štutsist (ka M. Weberi metoodika kontekstis), M. Heideggeri, J.-P. Sartre'i, M. Mamardashvili, D. Chalmerist, A. Bergsonist, J. Deleuze'ist (järjestuse kohaselt) põhineb eeldusel, et terminid ja loomuliku keele sõnad erinevad. Analüüsi algne tees: erinevaid termineid saab väljendada sama sõnaga. Erilist tähelepanu pööratakse sõnale ja terminile «tähendus» kui vahendile loomuliku keele ja filosoofilise terminoloogia vahel.
Otsus ja kommunikatsioon, samuti reaalse ja mitte-reaalse korrelatiivsuse teemad on raamatu teise osa põhiteemad. Erinevused abstraktsioonide ja vale-abstraktsioonide vahel mõnedes filosoofilistes kontseptsioonides ning kriitika, mis on suunatud kontseptsioonidele, kus «kuju» ja «mõisted» mängivad juhtivat rolli. Küsimus esitatakse reaalsuse põhikriteeriumidest. Termin «mitte-reaalne» tuuakse sisse selleks, et tähistada seda, mis on vastupidine ja korrelatiivne reaalsele — kui tähenduste süsteem, kuid mitte kui illusioon. Tasakaalu leidmine reaalse ja mitte-reaalse vahel käsitletakse kommunikatsiooni võimalikkuse tingimusena.
Raamat on mõeldud filosoofia ja humanitaarteaduste õppejõududele ja tudengitele, samuti kõigile, kes hindavad kommunikatsiooni ja eristavad reaalsust ja väljamõeldist.