Äär

Vanamees ärkab, vaatab aknast välja, ootab midagi, ei oota midagi, uinub taas. Ja meenutab, meenutab, meenutab.

Tema mälestused ei tunne lineaarset aega — need lagunevad, kogunevad kapriisseks kujudeks, mõnikord poeetiliseks, tihti hirmutavaks. Selle kaleidoskoobi kõrred lõikavad verd, kuid nendest koostatakse loo inimene, kelle elus oli kõik väga väike, kõik oli liiga suur, ja kõik möödus, ja terve maa lugu, mis on üle elanud mitu suurt raputust ja millega on rikutud mitte ühte põlvkonda. Kultuurirevolutsioon, töölaagrid, avalikud häbistamised. Sõda, hirm, muda. Hellus, kurbus, üksiolu. Kusagil kaadriväliselt — armastus, kuid vanamees räägib sõjast, hirmust, üksiolust ja reetmisest, ja ainult armastusest ta ei räägi.