Mobiiliseeritud rahvas. Saksamaa 1939–1945

Pärast Hitleri võimuletulekut 1933. aastal püüdis natsipropaganda luua Saksamaa ühiskonnast ühe organi, mis oleks pühendunud füürerile. Kodanike mobiliseerimine isiklikus ja avalikus elus saavutas haripunkti 1939. aastal Teise maailmasõja algusega. Tuginedes ego-dokumentidele – päevikutele ja kirjadele – näitab Nicholas Stargardt, kuidas elasid Kolmanda Reichi kodanikud sõja ajal, milliseid tundeid nad kuue aasta jooksul kogesid, milliste raskustega nad igapäevaelus silmitsi seisid ja kuidas nad lõpuks kohandasid end šokeeriva tõega holokausti kohta.
«Kui septembris 1939 sõda puhkes, võeti Saksamaal see vastu äärmiselt kurvalt. Siiski ei vaevanud kedagi eriliselt küsimus, miks see algas. Sakslased olid veendunud, et nad peavad sõdima enesekaitseks liitlaste ja Poola agressiivsete püüdluste tõttu.

Meie ajal tundub üsna imelik, et siis uskusid paljud sakslased nendesse asjadesse siiralt, olles sugugi mitte sügavad natsid. Kuidas nad võisid segamini ajada oma võimude intentionaliseeritud ägeda imperialistliku sõja kodumaa kaitse sõjaga? Kuidas nad võisid end näha patriotidena vaenlaste rõngas, mitte kui Hitleri rassi ülemvõimu eest võitlejad?» (Nicholas Stargardt)