Filosoofide taimed. Intellektuaalne herbarium

Ületades füüsika, jätkas austatud metafüüsikaline traditsioon filosoofias oma looduslikust alusest toitmist, pöördudes regulaarselt taimestiku metafooride ja alegooriate poole, kuid jättes need oma tähelepanu perifeeriasse ning sellega «alaväärtustades, instrumenteerides ja banaliseerides» elu ennast. Michael Marder julgeb dekonstrueerida seda peaaegu alateadlikku harjumust filosoofide seas alates antiikajast kuni tänapäevani, tuues esile peidus oleva taimefilosoofia, mis sõna otseses mõttes tärkab kaksteist kuulsat filosoofi, alates Platonist kuni Luce Irigaray'ni, töödest. Maimonidese palm, Hegeli viinamarjad, Derrida päevalilled ja teised «filosoofide taimed» näitavad end mitte lihtsalt «raamatutesse kuivanud» herbariumina, sentimentaalse lisandina, vaid olulise aspektina isegi nende filosoofiliste süsteemide puhul, mille tee intellektuaalsete ja vaimsete kõrgusteni viis läbi ökokatse.