Postinimene, liiga postinimene

1878. aastal avaldas Friedrich Nietzsche essee «Inimene, liiga inimlik», kus ta kritiseeris religiooni ja moraali, käsitledes neid mitte kui kõrgema tõe allikaid, vaid psühholoogilise fenomenina, peegeldusena meie hirmust kannatuse ja surma ees — mitte midagi jumalikku, vaid pigem inimese jaoks kõige loomulikumat. Talumatult inimlik. Unistus surma ületamisest on eksisteerinud sama kaua kui kultuur — inimese teadlikkus võib aktsepteerida kõike, välja arvatud oma lõplikkuse fakti.

Ent mis siis, kui seda ei olegi vajagi? Kui meie liigi evolutsioon alles algab? Kui surm ei olegi tegelikult loomulik? Kui inimesed ei peaks kannatama ja hirm, millega kogu inimkultuur on läbi imbunud, oli vaid ajutine ebamugavustunne?

Filosoof Maria Ivančenko viib ellu põneva uuringu kaasaegsest transhumanismi kontseptsioonist, et näidata, milline näeb välja tuleviku ühiskond, mis on ülitehnoloogiate eetika, milline on igaviku ideoloogia, miks surematus ühtaegu kutsub ja hirmutab, kas lõpmatuses on moraali kategooria ning millised on mudelid üleminekuks inimkonnast postinimkonda.