Kristallmaja

Julia Lukšina analüüsib hoolikalt ja osavalt inimese kalduvust uskuda omaenda illusioonidesse ja need ellu viia, kahjuks ettearvamatu tulemusega. Seetõttu voolab minevik tema jutustustes kergesti olevikku ja tulevikku, karm realistlikkus - argi maagiasse, viha - armastusse ja vastupidi. Elavad ja surnud,... loomad, inimesed ja isegi esemed omavad võrdset õigust tunnete ja väljenduste jaoks. Kangelaid ei otsi niivõrd, kuivõrd kinnitavad end ümbritsevas maailmas ja ruumis, et seejärel paradoksaalsel moel seetõttu kaduda sinna ja muutuda millekski uueks. Nende elu ja armastuse lood sõltuvad sageli neile endale alateadlikest juhustest, nagu kaua unustatud foto lõbustuspargist.