14-14

Nendel on mõlemal kolmteist aastat, neil on sarnased nimed – Adrien ja Adrian – ja terve hulk ühiseid huve: esimene armastus, ebaõnnestumised koolis, keerulised suhted vanematega. Kõike seda nad arutavad kirjade vahetamise kaudu, vaheldumisi visates kirjad postkastidesse, mis ühel päeval... salapärasel moel nende kodude lähedale ilmusid. Ja kuigi postkastid erinevad värvi poolest neist, millega poisid on harjunud – Adrien linnas ja Adrian oma külas – jõuavad kirjad tõrgeteta adressaatideni.
Kuid iga järgmise kirja kaubanduses hakkavad pojad arvama, et nende vahel on head sada aastat: Adrian ei tea, mis sõna on „lahe“ ja mis on tossud; Adrien ei mõista, kuidas saab elada ilma mobiiltelefoni ja internetita.