14-14

Nendel on mõlemal kolmteist aastat, neil on sarnased nimed - Adrien ja Adrian - ja terve hunnik ühiseid huve: esimene armastus, ebaõnnestumised koolis, keerulised suhted vanematega. Kõike seda nad arutavad kirjavahetuses, vaheldumisi visates kirju postkastidesse, mis ühel päeval saladuslikul viisil... nende kodude lähedale ilmusid. Ja kuigi postkastid erinevad värvi poolest nendest, millega poisid harjunud on - Adrien linnas ja Adrian oma külas -, jõuavad kirjad sihtkohtadesse usinalt. Kuid iga järgmise kirjaga hakkab poistele näima, et nende vahel on hea sada aastat: Adrian ei tea, mis sõna on „äge“ ja mis on tossud; Adrien ei saa aru, kuidas on võimalik elada ilma mobiiltelefoni ja internetita.