Sõnatu lapse diagnoos. Kuidas teha kindlaks mehhanismid ja määrata häire struktuur

Tänapäeval on paranduspedagoogikas erinevaid meetodeid diagnostika läbiviimiseks ja kõnediagnoosi tegemiseks. Täpse kõnediagnoosi panemine jääb aga lapse korrigeerimisele tulles tagaplaanile, kuna iga häire struktuur on individuaalne. Reeglina on lapsel kombineeritud häired, mis muudab peamise ja sekundaarse defekti ilmingute eristamise äärmiselt keeruliseks ning loomulikult raskendab diagnostilist protsessi. Seetõttu ei lahenda praktikas täpse diagnoosi panemine peamist probleemi - parandustee väljatöötamist. Tänapäeval seisab kõnepatoloog-defektoloog raske ülesande ees mitte ainult diagnoosi panna, vaid ka häire tekkemehhanismi kindlaks teha. Selle probleemi lahendamiseks peavad spetsialistil olema teadmised erinevatest valdkondadest, näiteks neuroanatoomiast, füsioloogiast, kuulmispuudest ja tüfoloogiast, neuropsühholoogiast, lastepsühholoogiast jne. Parandustee määramiseks ei piisa aga lihtsalt kõigi vajalike andmete kogumisest. . Selle raamatu eesmärk on rääkida diagnostika põhimõtetest, õpetada informatsiooni analüüsima ja tulemusi õigesti tõlgendama. Raamat on adresseeritud eripedagoogidele (logopeedid, defektoloogid, kurtide õpetajad jt), erirühmade ja lasteaedade õpetajatele.