Laokoon, või Maali ja luule piiridest

Väike traktaat Saksa luuletaja, näitekirjaniku, filosoofi, kunstiteooria ja valgustusajastu kirjanduskriitiku Gotthold Ephraim Lessingi «Laokoon, või Maali ja luule piiridest» (1766) sai üheks uue Euroopa esteetika nurgakiviks. Kus kulgevad plastiliste kunstide ja sõnakunsti piirid, mille vahel klassikaline kunstiline mõte kehtestas vastavuste süsteemi, kinnitades, et «maali on vaikne luule», ja «luule on kõnelev maali»? Kuidas erinevad kunstid töötavad ruumi ja aja kategooriatega, millist rolli mängivad igas neist staatika ja dünaamika mõisted? Mis on «viljakas hetk» maalis ja skulptuuris ning kuidas see on seotud inimlikku tajumist reguleerivate seadustega? Kuidas mõjutavad ühe või teise kunstiliigi väljendusvahendid, selle «tehnika» ja «materjal» kujutise iseloomu? Nendele ja teistele küsimustele annab Lessingi traktaat ootamatuid, uuenduslikke, mõnikord sajanditepikkust esteetilist traditsiooni ümber lükkavaid vastuseid.