Haigla ebaõnnestunud luuletajatele. Pilk kirjandusmaailma seest

Maruša Klimova — üks kõige ebatavalisemaid ja originaalsemaid Venemaa kirjanikke viimase kolme aastakümne jooksul, šokeerivate autobiograafiliste romaanide autor, provokatiivse "Minu lugu vene kirjandusest" kirjutaja, autoriteetide ümberlükkaja, alternatiivse ajakirja "Dantès" toimetaja ja omanik

prestiižset Euroopa kultuuri saavutuste auhinda: Prantsuse Kirjanduse ja Kunsti Orde. Laialdaselt tuntud on ka tema tõlked Louis-Ferdinand Céline'ilt, Jean Genet'lt, Pierre Guyot'lt ja teistelt suurtest needuse luuletajate traditsiooni järgijatelt kaasaegses Prantsuse kirjanduses. Viimastel aastatel pöördub Maruša Klimova üha enam päevikulaadsete märkmete žanri: "Hullumeelne hämarus" (2013), "Hülderlin'i profiil inglise luuletaja jalal" (2016), "Külm ja võõrandumine" (2019).

Oma uues raamatus sukeldub Maruša Klimova veelgi sügavamale metafooride ja kujundite maailma, kus reaalsus on juba praktiliselt eristamatu kunstist, ja sõnade saatus on olulisem kui inimelu. Kõige dramaatilisemad sündmused, kui neid vaadata igaviku perspektiivist, omandavad sageli koomilisi jooni, ja suvekodu, mida Maruša, mitte hetkekski kaotamata dekadentlikku ja marginaalset tunnet, põlgusega nimetab kodanliku heaolu peamiseks sümboliks, muutub tema jaoks omamoodi elevandiluustorniks, kus kirjanik püüab leida varju tüütute inimeste ja lõputu uudistevoo eest, mis meenutab ümbritsevast kaosest, langusest ja hävingust.