Päev, mil ma hakkasin elama

«Päev, mil ma hakkasin elama» — see on kaasaegne naiste proosa naisest, kes pärast kahekümneaastast abielu otsustab lahkuda harjumuspärasest elust ja mõista, mida ta tegelikult tahab. Virginie Grimaldi romaan on kasvanud teemast, mis on tuttav paljudele täiskasvanud lugejatele: väliselt on kõik korras, kuid sees koguneb väsimus, ärritus ja tunne, et oma elu möödub mööda. Siin ei ole valju deklaratsioone ega kunstlikku draamat. Tekst toetub äratuntavatele tunnetele, täpsetele igapäevaelu detailidele ja tähelepanule sisemistele muutustele. Intonatsioonilt võib raamatut seada kõrvuti psühholoogilise proosaga isikliku valiku ja enda ümberkujundamise teemal; see võib meenutada Cecelia Ahern'i romaane ja Anna Gavalda raamatuid, kus olulised ei ole sündmused iseenesest, vaid see, kuidas inimene nende surve all muutub. See on lugu täiskasvanud otsusest, mis ei tule impulsi ajel, vaid kogunenud selguse tõttu.

Pärast pikki aastaid peresuhtes väsib Marie pidevatest abikaasa nõudmistest ja tema neljakümnendal sünnipäeval otsustab ta lahkuda. Harjumuspärase marsruudi kodu — pere — kohustused asemel valib ta üksi ümbermaailmareisi kruiisilaeva peal. Reisist saab tema jaoks mitte põgenemine, vaid katse peatuda ja endale kuulata.

Teel tutvub peategelane teiste reisijatega, sealhulgas naistega, kes samuti läbivad keerulist perioodi. Uued kohtumised, vestlused ja peatused erinevates marsruudi punktides muudavad järk-järgult tema vaadet endale, suhetele ja õigusele valida oma elu. Romaan ühendab isikliku draama, sõbraliku toe ja hilise alguse teema, kui muutusi ei saa enam edasi lükata.