Seiklused Peegeldustes: Koirohi kadumine

Mõnikord ööselärgatan valgusest, mis voolab vanemate maja keldrist, kauges 1983. aastast. Ma kõhklevalt lamatsen voodis, vaadates, kuidas lae peal libisevad autode tuled, mis mööda sõidavad… Ma tean, et sellest kodust - ja sellest keldrist - lahutab mind nelikümmend aastat ja kaks osariiki. Ma tean seda päeval, kuid öösel ei saa ma lahti tunnetest, et kui ma lihtsalt voodist tõusen, teen paar sammu oma toa ukse juurde ja avanen, siis olen ma jälle seal. Vanal puus staircase' il kõrged astmed, laiad piirded ja ruudukujulised balustraadid. Ma kujutan ette, kuidas ma sealt alla astun, ning iga mu sammu ootusest tõuseb tolmu pilv… et uuesti teada saada kõike, mida ma kunagi peast teadsin, vajaksin ma paar-kolm kuud. Seetõttu pean toetuma mälule, mis, nagu lugejale juba teada, ei paista olema eriti usaldusväärne. Lõppude lõpuks ei saa ma oodata. Minu lugu ei saa oodata. Sest ma mõistsin lõpuks, mis ajendab mind kirjutama. Valgus, mis öösel segab, maagia, millel pole nime… Ma tean lõpuks, kellest minu lugu räägib.