Hammasrataste ja koletised: mis on majandusteadus ja millega see peab olema
Digitaalne tehnoloogia, suured andmed, tehnoloogilised hiiglased, masinõpe ja tehisintellekt teevad revolutsiooni nii majandusteaduse tööriistades kui ka nähtustes, mida see uurib, mõtestab ja püüab kujundada. Oma raamatus «Hammasrataste ja koletiste» uurib Diana Koyl tõsiseid probleeme ja uusi võimalusi, millega tänapäeva majandus...
silmitsi seisab, ning analüüsib, mida tuleb teha, et aidata poliitikutel toime tulla globaalsete väljakutsetega – alates pandeemia ja ebavõrdsuse tagajärgedest kuni kasvu aeglustumise ja kliimakriisini. Koyli arvates käsitleb traditsiooniline majandusteadus endiselt inimesi kui «hammasrattaid» – ratsionaalseid, kaalutletud, sõltumatuid agente, kes tegutsevad selgelt määratletud tingimustes. Kuid digitaalne majandus iseloomustab palju rohkem «koletisi» – kontrollimatuid, nagu lumepall kasvavaid ja sotsiaalselt tingitud tundmatuid. Veel hullem, vaadates inimesi kui hammasrattaid, majandus ise tekitab koletisi, jäädes ilma uute probleemide mõistmise tööriistadest. Sellega seoses küsib Koyl olulisi küsimusi: kas majanduslik individualism on digitaalajastul asjakohane, kas pole aeg kasvu ja edusammude mõõtmist uuel viisil ning kas majandus võib olla objektiivne, kui see mõjutab seda, mida ta uurib?
Digitaalne tehnoloogia, suured andmed, tehnoloogilised hiiglased, masinõpe ja tehisintellekt teevad revolutsiooni nii majandusteaduse tööriistades kui ka nähtustes, mida see uurib, mõtestab ja püüab kujundada. Oma raamatus «Hammasrataste ja koletiste» uurib Diana Koyl tõsiseid probleeme ja uusi võimalusi, millega tänapäeva majandus silmitsi seisab, ning analüüsib, mida tuleb teha, et aidata poliitikutel toime tulla globaalsete väljakutsetega – alates pandeemia ja ebavõrdsuse tagajärgedest kuni kasvu aeglustumise ja kliimakriisini. Koyli arvates käsitleb traditsiooniline majandusteadus endiselt inimesi kui «hammasrattaid» – ratsionaalseid, kaalutletud, sõltumatuid agente, kes tegutsevad selgelt määratletud tingimustes. Kuid digitaalne majandus iseloomustab palju rohkem «koletisi» – kontrollimatuid, nagu lumepall kasvavaid ja sotsiaalselt tingitud tundmatuid. Veel hullem, vaadates inimesi kui hammasrattaid, majandus ise tekitab koletisi, jäädes ilma uute probleemide mõistmise tööriistadest. Sellega seoses küsib Koyl olulisi küsimusi: kas majanduslik individualism on digitaalajastul asjakohane, kas pole aeg kasvu ja edusammude mõõtmist uuel viisil ning kas majandus võib olla objektiivne, kui see mõjutab seda, mida ta uurib?