Alle kurgikuninga

Austria kirjanik Christine Nöstlinger on kirjutanud väga meelelahutusliku raamatu – «pereromaani», mille lukemine oleks sobilik mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele.

Üks kord avastas korralik Austria perekond Högelman, kuhu kuulus ema, isa, vanaisa, kaks poissi ja üks tüdruk, oma köögist kummalise olendi. See näeb välja nagu kõrvits-kurk ja isegi kroon on peas. Räägib katkendlikku inimkeelt. Peab end alumise keldri kuningaks, kelle alamad välja ajasid. Käseb armastada teda ja hellitada, samuti kõigisuguseid hoolitsusi ning toita idandatud kartulitega. Lapsed ja täiskasvanud, kes sattusid sellisesse naljakasse, koomiliselt ja tõeliselt fantaasiarikkasse olukorda, käitusid erinevalt. Näiteks isa perekonnast viibib see «kõrvits-kurk» teda sõna-sõnalt ninast vedamas.

Kuigi raamat on üldiselt meelelahutuslikus tunnetuses, on see kindlasti väga õpetlik ja mitmekihiline: see käsitleb nii pedagoogilisi, psühholoogilisi kui ka poliitilisi teemasid. Kuid peamine – see on «isa ja laste probleem».

Christine Nöstlinger lubab oma lugejatel igas vanuses endale kõrvalt vaadata – tõsiselt, aga naeratusega, ja mõnikord – nakkava naeruga. Ühise pereloomingu ajal toob raamat tohutult rõõmu oma fantaasiarikka süžee, Paveli Frenkeli suurepärase tõlke läbi, mis on loonud ootamatuid sõnakombinatsioone ja silbagruppide kombinatsioone, ning dünaamiliste joonistega raamatukunstnik Mihhail Skobelevi poolt. Kui peres on tekkinud konfliktne olukord (öeldes Kurgikuninga keeles, «aeg on mitte alluda»), võib Tema Valgustatus Kurkide Pea õpetada lapsi iseseisvaid otsuseid tegema. Ja täiskasvanud hakkavad austama suureks kasvanud laste huve ja õpivad märkama endas «kuninglikke» jooni: pisiasi, liigne enesekehtestamine ja harjumus kodu diktatuuriks.