Ühiselu

1950. aasta sügis. Ühes Moskva ühiseluruumis sureb üleannustamisest unerohtu endine kriminaal, Matvei Zubkov. Õhukeste vaheseinte taga kuuleb seitse tema naabrit ohkeid, köhiseid ja surmavaid küünte kriuke. Aga keegi ei tule appi.
Hommikul ütleb politseile — suri vaikselt, unes. Loomulikest põhjustest.
JA KÕIK SEITSE KINNITAVAD SEDA VALJUST.
End tavalisena joodikust laokaks maskeerides kolib surnu asemele uurija Arkadi Nikitin koos perega. Kõik usuvad, et ta on keegi. Tühi koht.
IDEAALNE NAABER KESKEL, KEL ON MIDAGI PEIDETAVAT.
Uurija mõistab peagi, et iga ukse taga peidab oma tõde. Igaühel elanikel on olnud midagi, mida nad on näinud, midagi, mida nad teavad. Aga kõik on vait.
KUNA SELLES ÜHISELUS KARDetakse MITTE MÕRVAAKAT. SIIN KARDetakse NAABRIT.
Nikitin laokaks maskeeringus ei saa läbi viia ülekuulamisi, nõuda ega ähvardada. Ta saab ainult vaadata silma, mis on täis vale, ja oodata, millal mõni naaber teeb vea. Kuid naine Varya ja tütar Masha ei saa oodata.
KUNA NAD ON JUBA KÜÜNIS VARES KÄPETEVADA.
Ja peamine küsimus ei ole enam „kes tappis vanamehe?”, vaid...
KUIDAS LEIDA ÜHT MÕRVAAKAT, KUI KÕIK ON SÜÜDI?