Nikitiinide pere on poole sajandi jooksul kogunud legende ja silte: „uuenduslikud pedagoogid“, „erakordse kasvatuse süsteemi autorid“, „professionaalsed vanemad“ jne. Nikitina raamat murrab selle stereotüübi. See on nagu meeleheitlik katse pääseda elavate inimeste juurde ja näidata, et kõik me – nii...
„kuulsad“ kui ka „tavalised“ – oleme võrdsed ja huvitavad üksteisele ainult siis, kui „distingeerime end inimesena“ (Dostojevski). Just sellega, autori arvates, saameki olla lähedased ja vajalikud oma lastele.
Nikitiinide pere on poole sajandi jooksul kogunud legende ja silte: „uuenduslikud pedagoogid“, „erakordse kasvatuse süsteemi autorid“, „professionaalsed vanemad“ jne. Nikitina raamat murrab selle stereotüübi. See on nagu meeleheitlik katse pääseda elavate inimeste juurde ja näidata, et kõik me – nii „kuulsad“ kui ka „tavalised“ – oleme võrdsed ja huvitavad üksteisele ainult siis, kui „distingeerime end inimesena“ (Dostojevski). Just sellega, autori arvates, saameki olla lähedased ja vajalikud oma lastele.