Ma õpin olema ema

Nikitiinide pere on poole sajandi jooksul kogunud legende ja silte: „uuenduslikud pedagoogid“, „erakordse kasvatuse süsteemi autorid“, „professionaalsed vanemad“ jne. Nikitina raamat murrab selle stereotüübi. See on nagu meeleheitlik katse pääseda elavate inimeste juurde ja näidata, et kõik me – nii „kuulsad“ kui ka „tavalised“ – oleme võrdsed ja huvitavad üksteisele ainult siis, kui „distingeerime end inimesena“ (Dostojevski). Just sellega, autori arvates, saameki olla lähedased ja vajalikud oma lastele.