Teater – see on hetke kunst, mis sureb koos langeva eesriidega. Aga mis jääb, kui etendus on lõppenud? Dmitri Krimov, üks kaasaegse kõige originaalsemaid lavastajaid, kutsub lugejat oma loomeprotsessi kulisside taha, muutes vestluse oma ametist ülestunnistuseks.
„Uus kursus“ – see pole lavastamise õpik, vaid kunstniku teadvuse voog. Krimov peab dialooge iseendaga, oma üliõpilastega, mineviku suurte varjudega – ja eelkõige oma isa, Anatoli Efrosi, ka. See on raamat loome loomuse, kujundi sünnivalude, puhta lehe hirmu ja leidmise õnne kohta. Tekst on läbi imbunud samast visuaalsest maagia ja paradoksaalsusest, mis iseloomustab Krimovi kuulsamaid etendusi.
Raamat on üllatavalt atmosfäärielamusi pakkuv. See on kirjutatud elava, kujundeid rohke keelek kasutades, millel on palju huumorit ja kurbust. Lugeja tunneb end justkui kohalolevana proovides, kus kaosest ja prügi sünnib kunstimeisterlikkus. See on vaade teatrile mitte publikupaigast, vaid seest, loome tule keskpunktist.
Väljaanne on tõeline kingitus teatrikülastajatele, loometööde üliõpilastele ja kõigile, kes huvituvad kunsti psühholoogiast. See on vestlus tarkade ja õrna mõistmisega kaaslasega kõige tähtsamast – elust kunstis.