Oma uuendusliku töös pakub Karen Horney sügavat ülevaadet klassikalisest psühhoanalüüsist, kritiseerides Freudi teooria võtmeaspekte. Autor vaidlustab järjepidevalt Freudi bioloogilise determinismi, tuues esile kultuuriliste ja sotsiaalsete tegurite tähtsuse isiksuse kujunemisel. Horney tõlgendab libido, Oidipi kompleksi ja surmaihaldust kui dünaamilisi vorme, mis...
tekivad sotsialiseerimise ja omavahelise suhtlemise protsessis. Ta interpreteerib neid nähtusi kui kohanduvaid mustreid, mis tekivad vastusena teatud kasvatamis- ja sotsiaalsetele tingimustele. Oluline panus töösse on alternatiivse terapeutilise lähenemise väljatöötamine, mis keskendub isiksuse praegustele konfliktidele, mitte laste traumade tuvastamisele ja töötlemisele. Horney soovitab keskenduda hetkelistele omavahelistele suhetele ja sotsiaalsetele tingimustele, mis kujundavad neurootilisi kalduvusi. See lähenemine avab uusi perspektiive psühhoterapeutiliseks praktikaks, rõhutades isikliku arengu ja muutuste võimalusi. Antud kriitiline uuring säilitab oma teadusliku väärtuse kui fundamentaalne töö, mis rajab aluse neofreudismile. Horney kontseptsioonid jäävad aktuaalseks nii psühholoogiateaduse ajaloo kui ka tänapäevaste arutelude kontekstis inimisiksuse olemuse üle. Raamat on eriti kasulik psühholoogidele, psühhoterapeutidele ja ka kõigile, keda huvitavad isiksuse arenguprobleemid ja selle suhe sotsiumiga.
Oma uuendusliku töös pakub Karen Horney sügavat ülevaadet klassikalisest psühhoanalüüsist, kritiseerides Freudi teooria võtmeaspekte. Autor vaidlustab järjepidevalt Freudi bioloogilise determinismi, tuues esile kultuuriliste ja sotsiaalsete tegurite tähtsuse isiksuse kujunemisel. Horney tõlgendab libido, Oidipi kompleksi ja surmaihaldust kui dünaamilisi vorme, mis tekivad sotsialiseerimise ja omavahelise suhtlemise protsessis. Ta interpreteerib neid nähtusi kui kohanduvaid mustreid, mis tekivad vastusena teatud kasvatamis- ja sotsiaalsetele tingimustele. Oluline panus töösse on alternatiivse terapeutilise lähenemise väljatöötamine, mis keskendub isiksuse praegustele konfliktidele, mitte laste traumade tuvastamisele ja töötlemisele. Horney soovitab keskenduda hetkelistele omavahelistele suhetele ja sotsiaalsetele tingimustele, mis kujundavad neurootilisi kalduvusi. See lähenemine avab uusi perspektiive psühhoterapeutiliseks praktikaks, rõhutades isikliku arengu ja muutuste võimalusi. Antud kriitiline uuring säilitab oma teadusliku väärtuse kui fundamentaalne töö, mis rajab aluse neofreudismile. Horney kontseptsioonid jäävad aktuaalseks nii psühholoogiateaduse ajaloo kui ka tänapäevaste arutelude kontekstis inimisiksuse olemuse üle. Raamat on eriti kasulik psühholoogidele, psühhoterapeutidele ja ka kõigile, keda huvitavad isiksuse arenguprobleemid ja selle suhe sotsiumiga.