Raamat on pühendatud Saksa mõtleja Hermann Coheni filosoofilise süsteemi analüüsile, kes on üks Marburgi neo-kanti olemasolu rajajatest. Autor käsitleb seda, kuidas Cohen arendab välja Immanuel Kanti ideed ja loob oma versiooni kriitilisest filosoofiast, mis on suunatud teadusele, loogikale ja eetikale.
Uurimise keskmes on Coheni tees, et filosoofia peaks lähtuma mitte kogemusest, vaid puhtast mõtlemisest, mis kujundab teaduslikku teadmist. Erilist tähelepanu pööratakse tema kontseptsioonile puhta teadlikkuse loogikast, kus teaduslik mõtlemine on nähtud kui lõpmatu tõe konstrueerimise protsess.
Raamat analüüsib ka kolme peamist C. Coheni filosoofia suunda:
- loogika kui teaduse filosoofia ja teadmiste alused;
- eetika, kus moraali mõistetakse kui ratsionaalset ideaalset õiglast ühiskonda;
- esteetika, mis uurib kunsti rolli vaimses kultuuris.
Autor näitab, et Coheni süsteem püüab ühendada teaduse, moraali ja kultuuri ühtseks ratsionaalseks filosoofiaks, kus inimlik mõtlemine püüab pidevalt tõevaimu ja õiguse ideaalide järele.
Põhimõte:
Coheni kriitiline filosoofia — see on katse jätkata Kanti projekti ja ehitada filosoofia, kus teaduslik mõtlemine ja ratsionaalsus saavad peamiseks arusaamaks maailmast ja inimesest.