Vana Valaam

«Nii nagu püha Afon, Valaam, siiani, — särab. Afon — lõunas, Valaam — põhjas. Hämaral ajal, meie peale tulekul «maailma öö» — on vaja tuletorne. Mäletasin heledat lehekülge — minevikus. Hiljuti, justkui enese tugevdamiseks, sain teada, et kaks noormunk, keda ma juhuslikult kohtasin Valaamile, märkisin raamatusse, on nende aastate jooksul kangelasteo sooritanud. Sain teada, et nad on saanud «valguseks maailmale», et nad elavad. Valaam andis neile teenistuse. Ja nüüd, elavad niidid ulatuvad «praegu» — minevikku, see minevik särab mulle. Selles valguses — see Valaam, kauge. Ja ma mõtlesin, et on kasulik meenutada ja rääkida temast: ta on ikka sama, särav» (I.S. Šmeljov. Vana Valaam. 1933-1936). . .