Radikaalne must. Essee värvist, võimust ja kaasaegsest kunstist
Mihhail Martõnov uurib musta värvi kasutamist kui sümbolit vastuhakkamiseks hierarhilistele struktuuridele kaasaegses kunstis. Autor viib mõttevahetuse läbi esimeses isikus, kutsudes lugejaid dialooge musta värvi poliitilise tähenduse ja esteetika üle. Ta uurib musta värvi protestiteemat kaasaegses kunstis ning tutvustab erinevaid praktikaid...
musta värvi kasutamisel poliitilise protesti vahendina, jälgides selle juuri anarhistlikus traditsioonis 20. sajandi alguses ja esimestel järgnevatel revolutsioonijärgsetel aastatel.
Martõnov püüdleb selle poole, et selgitada, kas mustal on universaalsed omadused eitamisest ja mässust või konstrueeritakse selle protestilisus uuesti konkreetsete kunstipraktikate kontekstis, ja isegi - kas on võimalik põhjendada musta radikaalsust, tuginedes selle omadustele?
Mihhail Martõnov uurib musta värvi kasutamist kui sümbolit vastuhakkamiseks hierarhilistele struktuuridele kaasaegses kunstis. Autor viib mõttevahetuse läbi esimeses isikus, kutsudes lugejaid dialooge musta värvi poliitilise tähenduse ja esteetika üle. Ta uurib musta värvi protestiteemat kaasaegses kunstis ning tutvustab erinevaid praktikaid musta värvi kasutamisel poliitilise protesti vahendina, jälgides selle juuri anarhistlikus traditsioonis 20. sajandi alguses ja esimestel järgnevatel revolutsioonijärgsetel aastatel.
Martõnov püüdleb selle poole, et selgitada, kas mustal on universaalsed omadused eitamisest ja mässust või konstrueeritakse selle protestilisus uuesti konkreetsete kunstipraktikate kontekstis, ja isegi - kas on võimalik põhjendada musta radikaalsust, tuginedes selle omadustele?